Olen lennujaamade raamatupoodides näinud riiuleid määratlusega „kultus”. Usun, et Vladimir Wiedemanni „Maagide kool” sobiks mõtteliselt sinna lahtrisse       

„Punk rock!”

„Circus!”

„Rock’n’roll!”

Hüütuna põlguse ja üleolekuga. Kivirahe. Neid heidavad Kentucky osariigi pealinna Louisville’i halvamainelise äärelinna (ütleme otse välja: geto) tänavatel mustad teismelised. Noorte eesti kunstnike pihta. Viimaste vanus sel ajahetkel (2007. aasta september) on 19–23 aastat. Osa nende ideaalidest – „Punk rock!”, tabab Kentucky või Brooklyni teismeline asja, nähes katkiseid teksaseid või võrksukki koos tennistega, punkmõjutustega soenguid ja eelkõige attitude’i – on kaks-kolm korda vanemad kui nad ise.

Ja mis oli musta tatika poolt lendu lastud kivi tõeline sõnum: teie aeg on läbi, te kuulute  surevasse kultuuri, rock’n’roll on surnud! Ma olin seal. Ja võtsin sõnumi vastu. Viiekümneaastase traditsiooniga angloameerika valge noorsookultuur on muutunud sama naeruväärseks kui viiekümneaastane party-girl, kes tunneb igal nädalavahetusel vajadust tõestada, et ta on jätkuvalt ilus, jätkuvalt ihaldusväärne, jätkuvalt mässumeelne. Anu Saagim, kes oma kaaspidulised šampanjaga üle valab. Sest olla mässaja ilma põhjuseta  – see käib asja juurde. Juba viiskümmend aastat järjest.

„Rock’n’roll!” November 2008. Narva äärelinn, lagunev stalinistlik kultuurikeskus. Eesti rahvusvaheliselt edukaima, nooremasse põlvkonda kuuluva režissööri uusima mängufilmi võtted. Näitlejaskonna moodustavad Ida-Virumaal läbi viidud konkursil leitud kohalikud vene kaunitarid ja noormehed, pooltuntud ning  väga tuntud eesti näitlejad, noored seltskonnakaunitarid, „iginoored” meessoost seltskonnategelased ja mitte enam nii noored seltskonnakaunitarid. Filmitakse napp kaader, kuidas tuntud seksisümbolist eesti meesnäitleja siseneb dekadentlikku, rahvast täis klubisse. Selle kaadriga saab ühele poole umbes kell pool neli öösel. Noored ja vananevad seltskonnakaunitarid kõiguvad ohtlikult oma kontsadel ning komistavad aeg-ajalt prahisel  põrandal. Enamik inimesi, kes peavad olema kaadri ees ja mitte taga, on sügavalt purjus või mäluaugus. Üks naine magab röötsakil laua taga. Keegi deklareerib: „Rock’n’roll!” Hüütuna väsimuse, kuid ühtlasi elujanu ning võidurõõmuga.

„Rock’n’roll!” – see on antud juhul kümme kasti tasuta viina, mis režissöör oma statistidele välja tegi. Ma olin seal ka. Ja sügistalve 2008/2009 menukaim raamat Eestis on autobiograafiline romaan, mis hõiskab pea igal leheküljel: „Rock’n’roll!”. Seda lugedes kõlasid mu kõrvus korduvalt Kentucky ja Brooklyni mustade ja latiinodest teismeliste põlglikud hüüded („Punk rock!” – „Circus!” „Rock’n’roll!”) ja ma mõtlesin korduvalt, kas rock’n’roll! ikka tähendab juua viina Kirde-Eesti kolhoosi sööklas koos bändikaaslaste ning kolhoosiesimehega jahukastmega kartulite kõrvale või olla mäluaugus ETV stuudios. Sisuliselt  vägistada vaimse alaarenguga gruupit, kes reageerib nimele Änimäl (Mihkel Raua kirjapilt).

„Rock’n’roll!” tundus attitude’ina umbes sama uudne, värske ja nooruslik kui üks elatanud playboy, nalja, naiste ja napsumees. Õnneks mind seal ei olnud. Kas rock’n’roll! on kunagi tähendanud midagi muud? Seda jõudu, mida on asjade esmakordses tegemises, seda iseendale samal ajal teadvustades. Esimest korda maailma ajaloos – selline  muusika. Sellised sünteetilised riided. Sellised sünteetilised narkootikumid – ja ammu unustatud orgaanilised. Selline (absoluutselt uus!) suhtumine inimestevahelistesse suhetesse kõige laiemas plaanis. Idamaade religiooni ning müstikasse. Ning seksi, seksi, seksi. Kontrakultuur ja We shall overcome! ja vuntsid ja usk kosmose vallutamisse nii enda sees kui väljas.

Ja otsekui vastuseks mu küsimusele sattus  samal, 2008/2009. aasta sügistalvel mu kätte üks teine raamat, mis on sissevaade ajastusse, kui rock’n’roll tähendas kõike eelmises lõigus mainitut. Mitte ainult Londonis, Pariisis, New Yorgis, India tärkavas hipi- ja narkomekas Goas ja teises sellesarnases Marokos, vaid ka siinsamas Tallinnas. Trajektooril Kalamaja – Balti jaam – Raekoja plats – Harju mägi – Võidu väljak – Mustamäe. Need on kunagise hipi ja noore eestivenelasest  filoloogiatudengi Vladimir Wiedemanni autentsed mälestused, mis on näinud trükivalgust amatöörliku ning üsna maitsetu kujundusega pehmekaanelise, mustvalgete fotodega raamatu näol. Kirjastuse alternatiivsest maailmavaatest ja/või anarhistlikust huumorimeelest annab tunnistust fakt, et nende teiste autorite hulgas on ka tuntud sensitiiv Paide Anna. Wiedemanni „Maagide kool” tuletab meelde nii Mihhail Velleri Nevski prospektil  rahvasuus ringelnud ja täiustunud legendide kollektsioneerimist kui Sergei Dovlatovi autobiograafilise ainese kasutamist.

Ainult et kuigi need uskumatuna tunduvad, pole lood raamatu autorini jõudnud suulise uusfolkloorina, vaid on ta enda läbi elatud või lähedalt pealt nähtud. Need lood on nii hullumeelsed, et samast ajast ning kohast, 1970ndate Tallinnast pärit Dovlatovi „Kompromissi” tegelaskujud tunduvad Wiedemanni kirjeldatutega võrreldes  esindavat mõistlikku ning kainet väikekodanlust. Põrandaalune koraanitööstus, tänu millele Tallinnas ümber kirjutatud islami pühakiri vahetatakse kanepi vastu. Eestisse jõudnud huvi esoteerika, jooga ning mediteerimise vastu ja õnnelikud hipid, kellel oli siinsamas olemas tõeline guru Mihkel Ram Tamm. Hipi, kes otsustas vägisi avada oma kolmanda silma: lõi endale otsaette naela ja käis sellega mitu päeva mööda õllekaid ringi. Eesti esimesed  krišnaiidid. Hipi nimega Aleksander Lennon ja tema okultne kogukond. Täieliku enesestmõistetavusega kirjeldatud transikogemused. Astraalsed eksperimendid pronkssõduriga. Ning loomulikult üks ülemaailmse hipiliikumise ja 60ndate ning 70ndate kontrakultuuri olulisi noorte ühendajaid – illegaalsed narkootikumid. Mujal ilma teinud, miljoneid inimesi sisekosmosesse reisile viinud LSD asemel oli nõukogude hipidel selleks oma vahend  – läti plekieemaldusvahend Sopals.

Süütuse ajastule omast, tänapäevasest nii erinevat suhtumist narkootikumidesse leiab „Maagide koolist” palju. Heroiinisüstimine ei ole veel täieliku sotsiaalse, vaimse ja füüsilise allakäigu sümbol ning tabu ka muidu vabameelsetele eksperimenteerijatele, vaid teretulnud abivahend suuremat painduvust nõudvate joogaharjutuste tegemisel – väidetavalt on heroiiniuimas inimese liigesed elastsemad.  Nõukogude aja karme psühhiaatrilisi ravimeid võtavad „Maagide kooli” tegelased suurtes kogustes sisse muuseas. Kõlbavad ka hea õnne korral ilma retseptita saadaval astmarohud. Milleks seda farmatseutikat tegelikult kasutatakse ning mis on võimalikud ohtlikud kõrvalmõjud – see ei huvita kedagi. Eelistatakse tablette, millel pole vastikut maitset. Ja Sopals – selle kodukeemia mõju ning tarbimist kirjeldab Wiedemann suisa heroilisena, kasutades väljendeid nagu „Sopalsimess”, „sabat”, „meie šamanistlik seltskond”, „meie odüsseia”, „maagiline bardo”.

Ja loomulikult ei tohi unustada, et Eesti NSV-l oli tolle aja Nõukogude Liidus eristaatus – see oli „naš zapad” ehk „meie lääs”, mis andis loomavagunitega selle suure impeeriumi avarustes ringi liikuvatele Tallinna vene hipidele trendikate vaba maailma saadikute silmapaistva seisundi. Ühtlasi küllaga attitude’i  ning missioonitunnet. Ka kerget üleolekut rohkem raudse eesriide varjus olijatest. „Julka, see-eest, soovides meeles pidada, et parasjagu on suur punane püha, ajas jalga needsamad punased kõrge kontsaga saapad, mille olime Rõbinskis ostnud. Muu osa tema garderoobis oli, tõsi küll, minu omaga samas vaimus, koosnedes samuti sõnnikuhaisusest vatikuuest ja väljaveninud põlvedega dressipükstest. Prillid andsid tema näole siiski küllaltki intelligentse  ilme, värvitud punane juuksepahmakas aga rõhutas artistlikku üldilmet”, kirjeldab Wiedemann „Kulturträger’eid” Penzas.

Paavo Matsin on siinsamas ajalehes nimetanud „Maagide kooli” Tallinna „Meistriks ja Margaritaks”. Ma ei mäleta, millega algab viimati nimetatu, „Maagide kooli” alguses aga kohtub minategelane koos oma pruudiga Raekoja platsil raamatu läbiva kangelase Aleksander Lennoniga. „1974. aasta jaanuar. Mina olin  18, Julka 16. [---] Kõndides parasjagu üle Raekoja platsi, kus kavatsesin talle näidata üht iseäralikku paika – seal olid kivid sillutises L-tähe kujuliselt –, põrkasime kokku ühe paariga. [---] Seda poissi kutsuti Lennoniks, sest ta oli tõepoolest väga oma kuulsa originaali moodi – needsamad pikad juuksed, samasugune nina ja ümmargused prillid.” Olen lennujaamade raamatupoodides näinud riiuleid määratlusega „kultus”. Usun, et  see nõukogude hipide Magical Mystery Tour sobiks mõtteliselt sinna lahtrisse küll. Ja mida öelda Wiedemanni ning tema „Maagide kooli” kohta lõpetuseks?

„Rock’n’roll!” Seekord ilma igasuguse irooniata. Sest tema oli tõepoolest seal.